Kaisukad
"Anett, miks sa Hermanit lõid?"
"Juhtus nii, asjad lihtsalt juhtuvad vahel!"
Mul ka juhtuvad asjad vahel. Ma küll ei nüpelda lapsi seetõttu, aga mõned südamesoojad asjad juhtuvad. Mul on juhtunud 3 kaisukat lapsele.
Nr 1 - Hiir-baleriin
Vahetult peale Netu sündi hankisin ma Lilleliisi Amigurumi mänguasjade raamatu "Võluväega mänguasjad" ja juba nimi viitab sellele, kui võlutud ma olin. No nii ägedad loomad ja asjad, mis heegeldamisega valmivad. Mul olid mingid iduteadmised heegeldamisest ja niivõrd hea õpetusega oli lust lapsele esimene enda tehtud loom luua. Ma küll mõtlesin teha lapse sünnipikkusega looma, et esimesel eluaastal lapse kasv loomaga kõrvutada, kuid miski sisemine tunne tahtis, et teeksin selle malbe ja roosa hiire. Ilmselt seetõttu, et ma olen balletis käinud ja tahtsin, et hiir oleks osa lapse emast.
Ma ei saa küll öelda, et laps nii võlutud oleks mu sünnitisest, sest tal pole vahet, mis ta kaissu võtab, kas mu, suure südamega tehtud, hiire või Selveri 20-eurise ükssarviku. Aga mõte, et ma midagi suurest armastusest tegin, loeb. Mulle.
Nr 2 - Mõmmik
Nets oli siis vist mingi 2, väike krussis juustega marakratt, kui saime peretuttavatelt beebiuudise. Uudis tuli mõned kuud enne lapse sündi ja teada oli, et tuleb armas poisslaps. Mõtlesin, et teen väikse enda tehtud kingi muude kinkide juurde ja lappasin taaskord Lilleliisi teost. Silma jäi klassikaline mõmmi. Selle tegemisel ei kukkunud nägu üldse välja nii nagu oleks tahtnud ja andsin oma vussi läinud näoga mõmmiku tütrele. Temale väga meeldis ja see ongi peamine. Praegu küll vaatan, et pole sel näol häda midagi, aga siis ei sobinud see kohe üldse. Nets küll siiani soovib, et mõmmil oleks saba ka, aga, sorri, laps, ma ei viitsi.
Nr 3 - Sipsik
Kolmas enda tehtud tegelane sündis Netu ideest 2020.a. detsembris, kui ta nägi telekas Sipsiku filmi. Ma teadsin, et teen lapsele Sipsiku, kuid ükski mu tee ei ristunud lõngapoega. Ühel õhtul aga, ilmselgelt siis kui oli vaja teha koolitöid, sukeldusin ma oma lõngahunnikusse ja uskumatu - kõik vajaminevad lõngad olid olemas. Juhendit ei olnud ka keeruline leida, lihtsalt guuglisse "Sipsiku heegeldamine" ja tee ära: http://sidrun.spire.ee/blogs/blog2.php/sipsiku-opetus. Ma küll päris kõike ei teinud õpetuse järgi, nt lõngade ühenduskohti, kuid Nets jäi rahule. Ma ka.
Nagu mõmmikul, nipsjunnikesed olid kõige tüütumad. Silmade, ninade, sabade tegemine mulle üldse ei meeldi. Samas kõige rohkem mulle meeldis heegeldada seda kohta, kui järjest iga reaga tulid jalad ja keha osa. Nagu, iga aasaga valmib päris asi, nii tuus. Sipsik tuli küll kordades väiksem, kui ma arvasin, aga ongi parem, mahub mänguasjakorvi ilusti ära.
Nets küll küsis, lootussära silmis: "Kas see Sipsik ärkab päriselt ellu ja hakkab rääkima?". Oh, laps, kui ma saaks valida ühe võluvõime, siis ma ärataks kõik su mänguasjad ellu. Aga ma ei saa. Samas ma võin teha Sipsikule oma hääle ja sinuga mängida, pole küll Oti hääl, aga midagi sinna kanti.
"Juhtus nii, asjad lihtsalt juhtuvad vahel!"
Mul ka juhtuvad asjad vahel. Ma küll ei nüpelda lapsi seetõttu, aga mõned südamesoojad asjad juhtuvad. Mul on juhtunud 3 kaisukat lapsele.
Nr 1 - Hiir-baleriin
Vahetult peale Netu sündi hankisin ma Lilleliisi Amigurumi mänguasjade raamatu "Võluväega mänguasjad" ja juba nimi viitab sellele, kui võlutud ma olin. No nii ägedad loomad ja asjad, mis heegeldamisega valmivad. Mul olid mingid iduteadmised heegeldamisest ja niivõrd hea õpetusega oli lust lapsele esimene enda tehtud loom luua. Ma küll mõtlesin teha lapse sünnipikkusega looma, et esimesel eluaastal lapse kasv loomaga kõrvutada, kuid miski sisemine tunne tahtis, et teeksin selle malbe ja roosa hiire. Ilmselt seetõttu, et ma olen balletis käinud ja tahtsin, et hiir oleks osa lapse emast.
Ma ei saa küll öelda, et laps nii võlutud oleks mu sünnitisest, sest tal pole vahet, mis ta kaissu võtab, kas mu, suure südamega tehtud, hiire või Selveri 20-eurise ükssarviku. Aga mõte, et ma midagi suurest armastusest tegin, loeb. Mulle.
Nr 2 - Mõmmik
Nets oli siis vist mingi 2, väike krussis juustega marakratt, kui saime peretuttavatelt beebiuudise. Uudis tuli mõned kuud enne lapse sündi ja teada oli, et tuleb armas poisslaps. Mõtlesin, et teen väikse enda tehtud kingi muude kinkide juurde ja lappasin taaskord Lilleliisi teost. Silma jäi klassikaline mõmmi. Selle tegemisel ei kukkunud nägu üldse välja nii nagu oleks tahtnud ja andsin oma vussi läinud näoga mõmmiku tütrele. Temale väga meeldis ja see ongi peamine. Praegu küll vaatan, et pole sel näol häda midagi, aga siis ei sobinud see kohe üldse. Nets küll siiani soovib, et mõmmil oleks saba ka, aga, sorri, laps, ma ei viitsi.
Nr 3 - Sipsik
Kolmas enda tehtud tegelane sündis Netu ideest 2020.a. detsembris, kui ta nägi telekas Sipsiku filmi. Ma teadsin, et teen lapsele Sipsiku, kuid ükski mu tee ei ristunud lõngapoega. Ühel õhtul aga, ilmselgelt siis kui oli vaja teha koolitöid, sukeldusin ma oma lõngahunnikusse ja uskumatu - kõik vajaminevad lõngad olid olemas. Juhendit ei olnud ka keeruline leida, lihtsalt guuglisse "Sipsiku heegeldamine" ja tee ära: http://sidrun.spire.ee/blogs/blog2.php/sipsiku-opetus. Ma küll päris kõike ei teinud õpetuse järgi, nt lõngade ühenduskohti, kuid Nets jäi rahule. Ma ka.
Nagu mõmmikul, nipsjunnikesed olid kõige tüütumad. Silmade, ninade, sabade tegemine mulle üldse ei meeldi. Samas kõige rohkem mulle meeldis heegeldada seda kohta, kui järjest iga reaga tulid jalad ja keha osa. Nagu, iga aasaga valmib päris asi, nii tuus. Sipsik tuli küll kordades väiksem, kui ma arvasin, aga ongi parem, mahub mänguasjakorvi ilusti ära.
Nets küll küsis, lootussära silmis: "Kas see Sipsik ärkab päriselt ellu ja hakkab rääkima?". Oh, laps, kui ma saaks valida ühe võluvõime, siis ma ärataks kõik su mänguasjad ellu. Aga ma ei saa. Samas ma võin teha Sipsikule oma hääle ja sinuga mängida, pole küll Oti hääl, aga midagi sinna kanti.
Vastused puuduvad