Kootud kleit/tuunika

Meriinovillase kleidi tegemist alustasin 2022.a. suvel, mõtlesin, et sügisel hea soe kanda. Aga nagu ikka – Liis planeerib, jumal naerab. Valmis sain selle 2023.a. kevadel. Samas oli see niiiihea külma aja õhtute sisustus. See igaõhtune tunnike oli minu aeg, kudusin, kuulasin muusikat, unistasin, lülitasin ennast välja ja hops, tassike oli jälle täis. Kahjuks/õnneks valmis mu kleit sai ning usun, et mu elu jooksul tuleb nii mõnigi kevad-sügis-talv-eestisuvi, millal on paslik kootud kleiti kanda.

Lõige on jällegi omalooming. Kuna ma olen oma elu jooksul korduvalt kleite konstrueerinud, või noh mitte päris elu jooksul, vaid kolme rätsepa-aasta jooksul ja ok, täpselt 2 korda, siis teadsin, et mingist kohast läheb kehaosa ja varrukas väiksemaks ning mõnest kohast tuleb juurde anda. Kudusingi kleidi täpselt kehasse.

Kaelusega oli jälle mingi djeela. Kõigepealt kudusin valmis kehaosa, siis raglaanvarrukad, viimasena oli kaeluseosa. Mul hakkab vasak silm tõmblema, kui kuskil pean selle “kaelusega” kokku puutuma, sest ma kunagi ei oska neid lahendada. Kleidi tegemise alguses planeerisin kõrget kaelust, kuid kuna kogu kupatus jättis päris avara kaeluse ava, siis sinna otsa kõrget soonikut oli nagu nadi kududa, tuli hoopis väike soonikujupats. Käib kah.

Mõte oligi teha minikleit, kuid kui selle selga ajasin, siis pigem ikka kannan seda tuunikana pükste peal. Lasin teha pildi ka selja tagant, et oleks näha kui mini see kleidike tegelikult on, kuid siis meenusid mu 7.a. tütre sõnad mõni päev tagasi: “Emme, su tagumik on mind ära tüüdanud.. Sest see on nii suur.”. Ma loodan, et pilt ei ole eriti tüüdatav.