Sveeta uulitsast siinpool

Mul on erinevaid praktilisi töid, mis pean oma rätsepa õpingute ajal valmis saama - seelik, kleit, püksid jne. Ja siis vest. Esimese hooga (ja teise ja ka 23nda hooga) mõtlesin, et ma ju ei kanna veste. Miks ma pean seda tegema, vestid on nii aasta 2007. Aga siis mõtlesin veits kastist välja ja tekkis idee, et miks mitte teha üks karvane kevad-sügis hõlst endale. Mõeldud-tehtud. Olioli tehtud, jamasin sellega mingi 3 kuud. Pealtnäha lihtne vest, aga tegelikult on materjal siiski kunstkarv, mida ei ole teps mitte lihtne töödelda. Pluss sissevõtted, vooder, kandid, taskud. Kogu täiega tööd. 

Kui valmis sain siis ärplesin sellega mehe ees lootes saada positiivset hämmingut minu suure ja ilusa töö eest. Aga ei. "Sa ju ei kanna sellist. Sa oled sellega nagu mingi Svetlana Kopli liinidelt.". Eh? See on täiega minu stiil. 13 aastat oleme koos elanud ja sa ikka ei tunne mind üldse. Ega ma isegi ei tundnud ennast varem, minu stiil oli Adidase märk igal riidel. Nüüd, kolmekümnendates, hakkab mul kujunema enda tunnetus. Kantri, boheem, casual, erinevus. Ja vahest ka väike adi-märk. 

Ja üleüldse, ma veetsin lapsepõlve Pelgulinnas. Kui sealt ei tulnud kaasa väikest Sveetat mu sees, siis kust veel? Ahjaa - Paldiskist. Daa, Svetlana sdes, здоровье.

Kui ma saaks vesti uuesti teha, siis rinnasissevõtteid ei teeks. Vähemalt mitte küljele, sest kuidagi veidralt hoiab. Ja pikema teeks ka. Mäletan, et kui vesti tegemist alustasin, siis liiga suure hurraaga vehkisin oma kääridega ja tegin liiga lühikeseks. Aga mitte häirivalt.
Ja siis mu armsa latsekese riided. Pildil tundub nagu kohaliku kokatädi müts, kuid tegelt on see vana hea beanie. Ise tegin lõike, ise õmblesin valmis ja ise olen nisakäsi, kellel mütsid kunagi normilt hoidma ei jää. Samas mul pole ka vahendeid (overlock), et teha asju ilusti.

Overlockist rääkides - võtsin sügisel Rahvaülikooli laste riiete õmblemise kursuse ja seal ennast tutvustades mainisin, et mulle üldse ei meeldi äärestus. See jätab kuidagi nii lohaka ja pooliku mulje. Juhendaja ütles: "Usu mind, sa hakkad overlocki armastama!". Ja ma hakkasingi! Täiega tuus on see äärestusmasin, nii ühtlane ja kiire. Sellega vuristasin siis valmis pusa. Äärestasin seal kursusel ka Ottobre lõike järgi retuusid lapsele, aga need jäid nii suured ja lohvakad. Õmblesin siis oma universaaliga Ottobre väiksema nri järgi lapsele retuusid, mis jäid ka suured ja lohvakad, aga oh well. Küll ma ka arenen. Võib-olla. Võib-olla mitte.