Vist tuleb välja

Paar aastat tagasi leidis Netsu vanaisa kuurist laste õmblusmasina. Nets asus kohe sellega õmblema ja tõdes: “Ma päris täpselt ei saa aru mida ma teen, aga vist tuleb välja.”. See mõte saatis mind kogu aja, kui lapsele pidulikku kleiti õmblesin.

Ma olen ennegi tütrele kleite õmmelnud, kuid siiani on need olnud venivad trikotaažid, mida on marulihtne töödelda. Seekord mõtlesin teha kunstsiidist. Mis tähendas ka selja ulatuses lukku, et see asi selga mahuks. Et enda elu keerulisemaks teha, siis planeerisin kleidile selja taha suure lipsu, seelikuks ratasklošši, ette nähtavate õmblusteta vöö ja mansettidega varrukad. Loomulikult jätsin õmblemise ka viimasele päevale enne lasteaia jõulupidu. Ning et see kõik veel kaootilisem oleks, siis jätsin ka lapse lasteaiast koju, et ta järjekindlalt anuks nukule riideid. Ja süüa. Ja veel riideid.

Kleidi lõike tegin nii, et ülemine osa on Ottobre tavalise pikkade varrukatega pluusi lõige, millele konstrueerisin alla ratasklošši. Kõik sai umbestäpselt nii nagu plaanisin, v.a. kaelus. Mõtlesin, et kandin kaeluse kandiribaga, kuid see jäi lainetama ja pole ilus. Ilmselgelt kudusin ma kodus mütse, kui õpetaja koolis kantimisest rääkis. Trikotaaži puhul on see kantimine siiani toiminud, kuid liimiriidega kandiriba ma enam kunagi jäiga materjali kaelusele ei pane. Oleks pidanud oma esialgse mõtte juurde jääma ja sinna lõikekohase kandi aretama.

Tegelikult oli päris palju neid kohti, kus mu aju genereerimisest puruks läks, aga valmis ta sai ja näeb isegi täitsa kleidi moodi välja. Tegemise ajal ikka mõtlesin, et no miks ma ei suuda normaalse inimese kombel tütrele kleiti osta, aga siis vaatasin seda kodukat, kus mulle meeldivad kleidikesed asuvad (nt: https://www.littlemiss.ee/shop/kleidid/bianca-lipsuga-tullkleit-vanaroosa/) ja neeh… sott kleidi eest, mida laps saaks max kolmel peol kanda ja siis välja kasvada? Ja mina hoida hinge kinni, et ühtki plekki peale ei tule, et saaks edasi müüa? Teen ise parem. Materjalikulu oli 20 euri ja kui ajakulu sinna otsa panna, siis tuleb oma sotike kokku küll. Selle vahega, et minu aja tasub laps oma säravate silmade ja siira “VAU-ga”.